Tuulest kantud rannale ja laineist puhtaks pestud

Sõnad valged lehel, katkematus reas

Kui ka küsid millest? Sellest mis on tehtud

Ma ei otsi vastust, tead ju isegi

Päevast päeva ootan imet, aga see ei sünni

Mõnel rasekel hetekl olen käinud siin

Päike, kuu ja tähed mind ei hoia kinni

Miks ei saa siis lahti sellest madalast

Küsi vanalt mehelt, ta on rohkem näinud

Kas ta tunneb seda, millel pole äärt

Aastad mida kannad, teed mis oled käinud

Olgu sinu hinnaks, nad on seda väärt

Keegi veel ei oska mõõta kadnund aja hinda

Tema ikka omasoodu jätkab oma teed

Alles siis, kui jalg ei tunne enam kindlat pinda

Ärkab torm ja segi paiskab hädamere veed

Kui on aga elust endast võetud viimne valu

Algab päikseloojangul ka minu ümbersünd

Kannan hinges üksindust, mis uuristab mu ihu

Kuni leiab pilu, millest välja poeb

Kauge kaja teiselt kaldalt jälle siia kandub

Meri vaikib, tasa kohisevad veed

Aga silm see otsib laeva, mis ehk siia randub

Enne kui mu elu neelanud on need