Unes, justkui kooma äärel
Ei rahust jäänud halligi
Kortsus linad, higi lehka
Täis on kamber - rõske!

Ei ole kindel, et üldse siin keegi
On proovind pakkuda lohutust
Pidev liiklus vastutuules
Jätnud jälje sügava!

On vaid kindel, et miski ei muutu
Ruum on lämbumas varjudest
Kuraditest kisakoor
On ülistamas ängi
Kõrisõlmest kinni hoidvad
Kujud kaovad peeglites
Kibestuse raske loor
Igal öösel katmas sängi

Pimeduses seisma jäänud on aeg
Ja rahust saanud needus
Iga sekund tunduks nagu saabund viimne tund
Ei leia jõudu silmi avada

Mõned sammud siia-sinna
Lastes ennast unel vedada
Tunduks nagu mingit ilget haigust
Põeks ruum - ümber ja sees!
Kaitsepühak heitnud kõik rooja
Irvitades keelitab
Rõdult meeleheidet
Alla viskama