Loomad ja linnud on minu sõbrad,
nad on tänulikud, et mina olen nende jumal,
keda teenida.

Mu sõber ei tea, et ma tahan teda reeta.
Kuni viimse viivuni ta ei tea, et ta on liha,
mõistuseta keha.

Tule, sõber, aeg on tulnud, aeg on anda otsad,
nüüd sa alles saad mind tegelikult teenida.
Tahan sulle näidata, mille nimel elasid
ja kui palju armastan ma sind surnuna.

Liha.

Kisun sinu ihu küljest lahti naha.
Jaotan su lihased eri liikidesse, sõber,
et leida maitsvamaid.

Ei taha sinu soolikaid, kuid tahan sinu maksa.
Võtan ka maitsta sinu suurt ja sooja südant
kartulipudruga.

Ma õgin sinu tapamaja ukse tagust hirmu,
ma vitsutan su kurbust ja viimse viivu viha.
See annab mulle jõudu vihata ja karta,
leida vaenlaseid ja veristada neid.

Liha.

Poen su putsi ligidale, venitan su nisasid,
nendest tasapisi purtsatavat sooja valget lima
õgilalt ma joon.

Ära vaata mulle otsa, vahi oma küna,
larbi oma solki, seni kuni veel sinu liha
on su küljes koos.

Notsu ütleb "röh" ja vissi ütleb "muu".
Rõõm tõmbab laiemaks kui vuntsid mu suu.
Kirves minu käes ja vesi minu keelel.
Sõbrad tulge autosse, asume teele
tapamaja poole! Veristama teid!
Tahan süüa teie purustatud lihaseid,
kuni minu enda liha kellelgi on vaja.
Kuskil meie kõigi jaoks olemas on tapamaja.