Kui päikeseketas vajub piiri taha
Mu lootus tõuseb ja särab mu kohale
Ei keegi eales aima, kuis rõõmustab see
Mu õela pehkinud südant, mis rõõmustab aina

Õnn palju ei vaja, ent nõudlik on siiski
Kui tuleb, siis nutan ja halan ta käes
Ta kütkeisse köidab mu mõistuse sõnad
Ja laseb mind vabaks, meid vabaks, kas näed?

Elutu ahel kasvab ikka me vahel
Ikka tunnen kuis vahel meil kahel
Jäätunud öödes sõnad on köömes
Haigushoo lööbed tunnen ära ta töödes

Te sulgege silmad, sest teie ju ilmas
Ei tunda saa naeru, mis kajab kui kaevu
Ma naeraksin, südant et vaevaksin
Siiski ei tea ma muud, kui vaid oma Kuud

Lõputult rattas ma meeleldi jooksen
Ei tsükkel küll aeglaseks jäägi siin veel
Kuuajast teise ma hingitsen vaevu, kuid
ma loodan, et tulekul parem on meel

Õnnetuid Kuu muudkui tantsitab
Ise ta halba ei aima
Uduses unes neid eksitab
Ise nad miskit ei aima..