Kui meil saab ükskord kõrini valedest,
ongi pooleldi lauldud me laul:
sest kui tõde me otsida püüame,
saame suhu, sest see, mida pole, on tõde.
See polegi tõde, see on vist hoopis vale;
see on ju see, millest me aru ei saa.

Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on.
Jah, muidugi, kuid ei!
Vahel võib kõik olla teisiti.

Otsi lohutust väikestest tõdedest,
millest kindlasti aru sa saad.
Ja kui võid, võta eeskuju kaladest:
nad on vait, kui neil ei ole midagi öelda:
neil polegi tõde, neil polegi valet,
neil polegi miskit, mis häirida võiks.

Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on.
Jah, muidugi, kuid ei!
Vahel võib kõik olla teisiti.

Vale on minu sees//Tõde on vale sees//
Pole kumbagi neist//Jah, muidugi, kuid ei!

Ma ütlen: jah, kõigil meil on isiklik tõde.
Jah, muidugi, kuid ei.
Mõnel vist ei ole sedagi.

Otsi tõde.
Mis sa leiad?
Sa ei leia
munnigi.