Isa süda, rauast süda raske
hoovas sõnu kaljumüüri summa
mis raadasid-raiusid lainehordidena
need leidnud kodu hinge tule kumas

Vihas, tormis, ühisjõus
rammu tuultest kogus

Ei saanud teda hõbe, ei saanud teda kuld
süda vaid teenis terast ja tuld
hääl kui laante kaikuv müha
isal oli raske rauast süda

Ta salameeltes sõnas rammu vaba hinge
tõukas ülbed ja reetis arad meis
valades verd, unustas valu, silmad sulges
vandus südamest, raskest painest tardus

Meil on omad kangelased
nende jõud on meite hinges

Aastad läksid, armastus südamest kadus
hing laanena kaikus kui otsatu müha
tuleme kokku, laulame ridasid vanu
isal raske, raske rauast süda

Tõuske me vennad, tõuske õeksed
hoidke seda oma hinges